Kolmainsuse päeva ajalugu ja peamised traditsioonid

Puhkuse ajalugu ja kirjeldus

Kolmainu pühapäev ehk nelipüha, nagu seda kirikuringkondades sageli nimetatakse, on üks kristlike suurpühi. Vaatamata õigeusu ja katoliikluse erinevustele tähistavad seda mõlema religiooni järgijad. Selle püha päritolu ulatub tagasi Uude Testamenti, kus kirjeldatakse Kristuse ilmumist apostlitele koos juhistega, mis on mõeldud nende ettevalmistamiseks Püha Vaimu laskumiseks.

Allalaskumine toimus 10 päeva pärast taevaminekut ja ilmus apostlitele esmalt kõikehõlmava helina, seejärel tulena. Tuld jagati apostlite vahel ja seda vastu võttes said nad võime suhelda kõigis teadaolevates keeltes, tuues kristluse kõigile rahvastele. Sel põhjusel on Kolmainsus ka Püha Kiriku asutamise püha.

Jumala kolmainsus – Jumal Isa, Jumal Poeg ja Püha Vaim – annab pühale nime ning see sümboliseerib jumalikku ühtsust, mis loob maailma ja annab armu. Kolmainsuse tähistamine langeb viiekümnendale päevale pärast ülestõusmispühi, sellest ka selle teine ​​rahvapärane nimetus.

Püha ise koosneb kahest päevast: esimene tähistab Püha Kolmainsust ja Püha Vaimu laskumist (nelipühipäev) ning teine ​​austab Kõigepühamat Eluandvat Vaimu (vaimupäev). Püha kehtestati neljandal sajandil pärast Kolmainsuse dogma tekkimist. Venelased võtsid selle tähistamise omaks vaid kolm sajandit pärast ristimist. Püha erakordset populaarsust tõendavad lisaks laialdasele religioossele teenistusele ka arvukad sellega seotud rahvarituaalid ja kombed.

Püha Kolmainsuse sümbol, mida pole kujutatud mitte ainult ikoonidel ja kiriku säilmetel, on võrdkülgne kolmnurk, mis näitab jumaliku olemuse komponentide võrdsust. Tuntud on ka järgmine sümboolika: käsi sümboliseerib Isa, tall – Poega, tuvi – Püha Vaimu.

Video "Kolmainsuse päeva traditsioonid"

See video räägib teile Kolmainsuse pühapäeva peamistest traditsioonidest.

Jumalateenistused

Kirikutes algab püha piduliku jumalateenistusega: ööpime valvamise, piduliku liturgia ja õhtupalvusega, mille käigus palutakse Püha Vaimu läkitust ja mälestatakse lahkunuid.

Kaunistuste erakordne hiilgus ja ilu annavad tunnistust päeva tähtsusest ja suursugususest. Kaanon sätestab, et teenistust tuleb pidada rohelistes rüüdes, kuna rohelist peetakse Püha Vaimu eluandva, loova väe sümboliks.

Teenistusel palutakse surnutele pattude andestust ja päästmist, mainides neid, kes surid ebaloomuliku surmaga. Need, kes ei saa kirikus käia, saavad palvetada kodus ikoonide ees. Sel päeval kuulatakse ja võetakse vastu kõiki palveid.

Rahvarituaalid ja traditsioonid

Kolmainsuse tähistamine juurdus inimeste ellu nii sügavalt, et peagi tekkisid lisaks religioossetele tseremooniatele ka rahvapärased traditsioonid ja kombed selle püha tähistamiseks. Paljusid neist järgitakse tänapäevalgi.

Kodukaunistamine

Selle tähtsa päeva eelõhtul koristatakse kodud ja kirikud hoolikalt ning valmistatakse ette igasuguseid rikkalikke pidusööke. Kõik toad ja aiad kaunistatakse kase- või vahtraokstega ning põrandad kaetakse värskelt niidetud muruga. Ajalooliselt usuti, et need oksad toimivad talismanina ebaõnne ja õnnetuse vastu ning ürtidele omistati eriline tervendav jõud. Inimesed püüdsid neil erilistel päevadel kogutud ürtidele vähemalt ühe pisara valada, et suvist põuda vältida.

Mida saab ja mida mitte teha

Sel päeval on tavaks avada külalislahkelt koduuksed ning hellitada pereliikmeid ja külalisi pidulike roogade ja küpsetistega. Traditsiooniliselt hoidsid vallaliste tüdrukute emad pidulikust tordist tüki kuni tütre pulmadeni alles, et tagada tema pereelu õnn ja õitseng.

Nagu igal suurel õigeusu pühal, ei tohi ka kolmainu pühal end rüvetada pattude, laimu, agressiooni, tülide, uhkustamise ega silmakirjalikkusega. Tülitsenud peavad leppima ja üksteisele andestama, abivajajaid tuleb aidata ja kannatajaid lohutada. Kodu või kiriku kaunistamiseks kasutatud rohelust ei tohi ära visata. Pärast kolmainu pühapäeva tuleb see põletada.

Sel päeval oli vastuvõetamatu tegeleda raske tööga, eriti põllumajandustöödega. Samuti ei soovitatud sel päeval abielluda, kuna abielu tõotas tulla keeruline ja täis raskusi. Naise palumist sel päeval peeti aga väga õnnelikuks. Ujumine oli keelatud, kuna uskusid, et sel päeval tõusevad merepõhjast näkid ja võivad hooletu ujujaga teha mida iganes, isegi põhja lohistada.

Kirik keelab igasuguse ennustamise, kuid kombed osutusid keelust tugevamaks.

Ennustamine

Noored vallalised tüdrukud kasutasid ennustamist tavaliselt oma tuleviku, kihlatu nime, armastuse ja abielu teadasaamiseks. Üks populaarsemaid oli ennustamine pärjaga. Pidulikul õhtul punusid tüdrukud teatud ürtidest pärja ja jätsid selle ööseks õue. Närtsinud pärg oli märk väiksematest muredest, värske aga tähendas õitsengut.

Samuti ujutati mööda jõge allavoolu põlevate küünaldega pärgi. Kalda lähedale vajunud pärg tähistas lühiajalist suhet, kaugele jões ujunud pärg saatuslikku kohtumist ja õnnelikult kaldale uhutud pärg kiiret pulma.

Naistepuna abil ennustamine oli väga populaarne, selle eesmärk oli teada saada lähedase tunnetest: ürti tuli keerutada, kuni ilmus mahl; kui mahl oli selge, siis olid tunded vastuseta, punane mahl tähendas tugevaid vastastikuseid tundeid.

Märgid ja uskumused

Ennetuste ja ebauskude eesmärk oli ennustada lähitulevikku. Nende olulisust kinnitas sajanditepikkune rahvakogemus. Vihmane püha tähendas vihmast suve, aga head seenesaaki. Ürtidel olid raviomadused ja metsas juhuslikult kohatud inimene võis olla metsavaim.

Äike ja välk tähistasid kurjade vaimude väljaajamist, mida sai lepitada metsa toidu jätmisega. Selge ilm tähendas viljakat aastat. Samuti said inimesed kolmainu pühapäeval lahkunutega suhelda, kaunistades nende haudu ja külastades vestluseks kalmistut, saates neile mälestus- ja leinasõnumi haudadele jäetud toidu näol.